Magenta lahing

Magneta lahing
Osa Itaalia teisest iseseisvussõjast
"Magneta lahing" (Gerolamo Induno, 1861)
Toimumisaeg	4. juuni 1859
Toimumiskoht	Magneta, Lombardia-Veneetsia Kuningriik, Austria Keisririik (tänapäeva Itaalia)
Tulemus	Prantsuse-Itaalia võit
Osalised
Austria Prantsusmaa Sardiinia
Väejuhid või liidrid
Ferenc Gyulay Guglielmo Alberto di Montenuovo Napoleon III Patrice de Mac Mahon
Jõudude suurus
58 183 jalaväelast 3435 ratsaväelast 152 kahurit 49 945 jalaväelast 1207 ratsaväelast 87 kahurit
Kaotused
1368 hukkunut 4358 haavatut 4500 teadmata kadunut Kokku: 10 226 707 hukkunut 3223 haavatut 655 teadmata kadunut Kokku: 4585

Magenta lahing oli Itaalia teise iseseisvussõja lahing, mis leidis aset 4. juunil 1859 Magenta linna lähedal Lombardia-Veneetsia Kuningriigis, mis kuulus Austria Keisririigi koosseisu. Keiser Napoleon III-l õnnestus juhtida Prantsuse-Sardiinia koalitsioon Austria marssali Ferenc Gyulay vastu võidule.

Napoleon III sõjavägi ületas Ticino jõe ning ründas taganema sunnitud Gyulay Austria armeed paremalt küljelt. Maastik polnud avar ning puud ja niisutuskanalid tegid keerukate manöövrite kordasaatmise võimatuks. Austerlased seadsid kohalikes taludes üles kaitsepunkrid. Põhiosa Prantsuse väest moodustasid 5000 keiserliku kaardiväe grenaderi, kes kandsid endiselt Esimese Keisririigi stiilis mundreid. Magneta lahing ei olnud mastaabilt eriliselt suur, kuid Prantsuse-Sardiinia liidu jaoks kujunes võit otsustavaks. Lahinguteenete eest tehti Patrice de Mac Mahonist Magneta hertsog ning aastal 1873 sai temast Prantsusmaa president.

Kirjandus

• Brooks, R. (2009). Solferino 1859: The Battle for Italy's freedom. Osprey Publishing. ISBN 978-1-84603-385-8.